Keskuse süda on helilooja rikkalik isikuarhiiv, mis pakub uurimisainest mitmele teadusvaldkonnale ning keskus ise pinda interdistsiplinaarsetele teaduskohtumistele. Esimene selline pidi Laulasmaal toimuma helilooja 85. sünnipäeva puhul 2020. aasta oktoobris, COVIDi-pandeemia lükkas selle aga aasta võrra edasi ning konverents „Arvo Pärt: Tekstid ja kontekstid” sai teoks 15.–16. oktoobril 2021. Üksteist ettekannet Ameerika Ühendriikide, Austria, Saksamaa, Austraalia ja Eesti teadlastelt jõudsid videostriimi vahendusel sadade kuulajateni üle terve maailma. Seitsmest selle konverentsi ettekandest on sündinud käesoleva väljaande artiklid, mitmed neist poleks olnud võimalikud ilma Pärdi keskuse arhiivimaterjalideta.
Väiksemas mõõtkavas jätkas Laulasmaa konverents suunda, mille algatas Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogilise Seminari Arvo Pärdi Projekti korraldatud konverents „Sounding the Sacred” („Pühaduse kõla”) 1.–4. mail 2017 New Yorgis: mõlema eesmärgiks oli kutsuda muusika üle arutlema erinevate distsipliinide teadlasi, kellele Arvo Pärdi looming on ideede ja lähenemisviiside kohtumispaigaks. Laulasmaa konverentsil tõusid eriliselt fookusse Pärdi muusika ajaloolised ja tunnetuslikud paralleelid, teoloogilised alused ning suhe kasutatud tekstidega.
Paljude muusikateadlaste huvi on viimastel aegadel koondunud Pärdi 1970. aastate loomingule ja selle seostele omaaegse muusikaeluga. Peter J. Schmelz loob oma artiklis intrigeeriva pildi „ametliku” ja „mitteametliku” piirialast nõukogude muusikas, lähtudes saatuse- ja mõttekaaslaste Valentõn Sõlvestrovi, Arvo Pärdi ning ka Alfred Schnittke loomingust. Ta on oma käsitluses kasutanud ainulaadseid allikaid, nagu näiteks nõukogude kirjanduslik-muusikaline noorteajakiri Krugozor (1964–1992). Kevin C. Karnes jälgib arhiivimaterjalide põhjal detailselt Pärdi algoritmilise ja tekstist lähtuva süllaabilise kompositsioonimeetodi kujunemist 1976.–1977. aastal. Huvitava paralleeli loob ta vene õigeuskliku maalikunstniku Eduard Steinbergi (1937–2012) loomelaadiga. Toomas Siitan vaatleb teost „Wenn Bach Bienen gezüchtet hätte …” („Kui Bach oleks mesilasi pidanud …”) sillana Pärdi 1960ndate avangardistlike teoste ja tintinnabuli-stiili vahel, vaidlustades seega Pärdi loometeed kujutavat üldlevinud narratiivi. Tähendusrikas on sealjuures ka helilooja veelkordne pöördumine Bachi muusika poole 1976. aastal.
Neli artiklit otsivad erinevaid teid Arvo Pärdi loomingu vaimse tuuma sõnastamiseks, avades selle religioosseid allikaid ning analüüsides muusikalisi tekste. Leopold Brauneiss – Pärdi teoste ilmselt kogenuim analüüsija – kirjeldab ainulaadse põhjalikkusega helilooja süsteemipärast komponeerimisviisi, ning toetudes visanditele, avab mitme ulatusliku teose („Te Deum”, „Passio”) tekstist lähtuvaid muusikalisi valikuid. Kaks autorit käsitlevad erinevaist vaatepunktidest palju räägitud vaikusefenomeni Pärdi muusikas. Peter C. Bouteneff analüüsib „vaikiva tekstiga” instrumentaalteoseid ning seostab nende vaimsust vene õigeusu kontemplatiivse praktikaga. Andreas Waczkat arutleb „hääleka vaikuse” paradoksi üle nii usundiloo kui ka tajuanalüüsi aspektist. Lõpuks uurib Tauri Tölpt kristliku õpetuse keskse teksti – Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse – tähendust Arvo Pärdi vaimsuses ja tema neljas teoses, tuginedes vestlustele heliloojaga ning tema muusikapäevikutele.
Res Musica toimetus tänab südamest Arvo Pärdi Keskust – konverentsi korraldajat ja käesoleva aastaraamatu kaasväljaandjat. Eriline tänu kuulub keskuse toimetajale ja kuraatorile Kristina Kõrverile, kelle asjatundlik abi ja tähelepanelik pilk oli kogumiku toimetamisel hindamatu.
Toomas Siitan