Category: vanemad

Keskuse süda on helilooja rikkalik isikuarhiiv, mis pakub uurimisainest mitmele teadusvaldkonnale ning keskus ise pinda interdistsiplinaarsetele teaduskohtumistele. Esimene selline pidi Laulasmaal toimuma helilooja 85. sünnipäeva puhul 2020. aasta oktoobris, COVIDi-pandeemia lükkas selle aga aasta võrra edasi ning konverents „Arvo Pärt: Tekstid ja kontekstid” sai teoks 15.–16. oktoobril 2021. Üksteist ettekannet Ameerika Ühendriikide, Austria, Saksamaa, Austraalia ja Eesti teadlastelt jõudsid videostriimi vahendusel sadade kuulajateni üle terve maailma. Seitsmest selle konverentsi ettekandest on sündinud käesoleva väljaande artiklid, mitmed neist poleks olnud võimalikud ilma Pärdi keskuse arhiivimaterjalideta.

Väiksemas mõõtkavas jätkas Laulasmaa konverents suunda, mille algatas Püha Vladimiri Õigeusu Teoloogilise Seminari Arvo Pärdi Projekti korraldatud konverents „Sounding the Sacred” („Pühaduse kõla”) 1.–4. mail 2017 New Yorgis: mõlema eesmärgiks oli kutsuda muusika üle arutlema erinevate distsipliinide teadlasi, kellele Arvo Pärdi looming on ideede ja lähenemisviiside kohtumispaigaks. Laulasmaa konverentsil tõusid eriliselt fookusse Pärdi muusika ajaloolised ja tunnetuslikud paralleelid, teoloogilised alused ning suhe kasutatud tekstidega.

Paljude muusikateadlaste huvi on viimastel aegadel koondunud Pärdi 1970. aastate loomingule ja selle seostele omaaegse muusikaeluga. Peter J. Schmelz loob oma artiklis intrigeeriva pildi „ametliku” ja „mitteametliku” piirialast nõukogude muusikas, lähtudes saatuse- ja mõttekaaslaste Valentõn Sõlvestrovi, Arvo Pärdi ning ka Alfred Schnittke loomingust. Ta on oma käsitluses kasutanud ainulaadseid allikaid, nagu näiteks nõukogude kirjanduslik-muusikaline noorteajakiri Krugozor (1964–1992). Kevin C. Karnes jälgib arhiivimaterjalide põhjal detailselt Pärdi algoritmilise ja tekstist lähtuva süllaabilise kompositsioonimeetodi kujunemist 1976.–1977. aastal. Huvitava paralleeli loob ta vene õigeuskliku maalikunstniku Eduard Steinbergi (1937–2012) loomelaadiga. Toomas Siitan vaatleb teost „Wenn Bach Bienen gezüchtet hätte …” („Kui Bach oleks mesilasi pidanud …”) sillana Pärdi 1960ndate avangardistlike teoste ja tintinnabuli-stiili vahel, vaidlustades seega Pärdi loometeed kujutavat üldlevinud narratiivi. Tähendusrikas on sealjuures ka helilooja veelkordne pöördumine Bachi muusika poole 1976. aastal.

Neli artiklit otsivad erinevaid teid Arvo Pärdi loomingu vaimse tuuma sõnastamiseks, avades selle religioosseid allikaid ning analüüsides muusikalisi tekste. Leopold Brauneiss – Pärdi teoste ilmselt kogenuim analüüsija – kirjeldab ainulaadse põhjalikkusega helilooja süsteemipärast komponeerimisviisi, ning toetudes visanditele, avab mitme ulatusliku teose („Te Deum”, „Passio”) tekstist lähtuvaid muusikalisi valikuid. Kaks autorit käsitlevad erinevaist vaatepunktidest palju räägitud vaikusefenomeni Pärdi muusikas. Peter C. Bouteneff analüüsib „vaikiva tekstiga” instrumentaalteoseid ning seostab nende vaimsust vene õigeusu kontemplatiivse praktikaga. Andreas Waczkat arutleb „hääleka vaikuse” paradoksi üle nii usundiloo kui ka tajuanalüüsi aspektist. Lõpuks uurib Tauri Tölpt kristliku õpetuse keskse teksti – Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse – tähendust Arvo Pärdi vaimsuses ja tema neljas teoses, tuginedes vestlustele heliloojaga ning tema muusikapäevikutele.

Res Musica toimetus tänab südamest Arvo Pärdi Keskust – konverentsi korraldajat ja käesoleva aastaraamatu kaasväljaandjat. Eriline tänu kuulub keskuse toimetajale ja kuraatorile Kristina Kõrverile, kelle asjatundlik abi ja tähelepanelik pilk oli kogumiku toimetamisel hindamatu.

Toomas Siitan

Beethoven ei ole selle numbri teemaks valitud mitte ainult ülaltoodud põhjustel. Kompositsiooniõpetus ja muusikaanalüüs toetub paljuski Beethoveni teostele, mis ei ole oma etalonistaatust kaotanud ka tänapäeval. Ka on suur osa klassikalisele muusikale keskenduvatest analüütilistest teooriatest ja mõistestikust välja kujunenud just Beethoveni teoseid eritledes ja tõlgendades.

Kogumiku esimeseks artikliks on analüütiline vinjett, mida võib mõista omalaadse prelüüdina. Selles käsitleb Stephen Slottow François Couperini klavessiiniteost „La Flore”. Esmapilgul võib barokkhelilooja miniatuuri analüüs näida Beethoveni teemast seisvat üsna kaugel, kuid just selles käsitluses seotakse schenkerlikult mõistetud motiiv ja häältejuhtimisstruktuur viisil, mis näitab nende kahe orgaanilist integreeritust ja vastasmõju. Need on aga teemad, mis on muusikaanalüüsi praktikasse tulnud eelkõige meistriteoste kaanonisse, s.t. suuresti Beethovenist lähtuvasse traditsiooni kuuluvate teoste interpreteerimisel.

Sellele järgneb Poundie Bursteini analüütiline uurimus Beethoveni klaverisonaadi C-duur, op. 2, nr. 3 I osa ekspositsioonist. Burstein näitab, et eri autorite raskused teose vormilise ja häältejuhtimisstruktuuri tõlgendamisel võivad olla põhjustatud vale analüütilise aparatuuri kasutamisest. Teatavasti lähtuvad tänapäevased klassikalised vormiteooriad suuresti 19. sajandi kompositsioonipraktikast, mille osaks on loomulikult ka Beethoven. C-duur sonaat kuulub aga Beethoveni varase küpse loomingu hulka ning on ilmselt oluliselt enam mõjustatud 18. sajandi teise poole kompositsioonipraktikatest, kui seotud helilooja hilisema loominguga.

Ildar Khannanov keskendub Beethoveni klaverisonaadi c-moll op. 13 II osa peateemale. Autor proovib näidata, et Beethoveni terviklikke kompositsioonilisi struktuure tuleks eritleda viisil, mis ei ignoreeriks neis struktuurides ilmnevaid esmapilgul näiliselt vastuolulisi elemente. Autor leiab, et tänapäevane muusikaanalüüs, mis prioriseerib mingi struktuurielemendi ja katsub allutada sellele kõik teised elemendid, mingis mõttes madaldab Beethoveni teoste suurust. Selles valguses peab autor vajalikuks vaadelda mainitud peateemat angloameerika analüütilises traditsioonis suuresti kõrvale jäetud Hugo Riemanni vormiteooriatest, aga samuti 20. sajandi vene ja Ida-Euroopa vormianalüütilistest praktikatest lähtuvalt.

Beethoveni teoste analüüside rea lõpetab Vadim Rakochi käsitlus Beethoveni „Kolmikkontserdi” orkestrifunktsioonidest ja sellest, kuidas need mõjutavad teose vormi ja žanrilist kuuluvust. Seda klassikalist stiili esindavat, kuid baroki elemente kaasavat teost saab vaadelda omalaadse vormilise ja žanrilise hübriidina, millel 19. sajandi repertuaaris otsene analoog puudub.

Analüütiliste uurimuste postluudiumiks on Edward Jurkowski käsitlus Anton Bruckneri peateemade seotusest Beethoveni vormilise mõtlemisega. Nimetatud seose avamiseks kasutab Jurkowski Bruckneri teemade analüüsimiseks William Caplini loodud vormimudeleid. Jurkowski demonstreerib, et Bruckneri näiliselt pikkade ja vormitute teemade taga peitub kompositsiooniline loogika, millel on suur ühisosa klassikalise ja eriti Beethoveni muusika struktuuridega.

Res Musica numbri ainus eestikeelne uurimus vastandub mõneti kõikidele eespool kirjeldatud käsitlustele ja seda mitte ainult meetodi, vaid ka uuritava materjali poolest. Nimelt esindavad kõik viis ingliskeelset artiklit n.-ö. klassikalist ehk kunstmuusika analüüsi traditsiooni. Sedalaadi analüütiline traditsioon pole ignoreerinud mitte ainult kunstmuusikast väljapoole jäävaid nähtusi, vaid ka suuremat osa kunstmuusikast. Eerik Jõksi artikkel, mis keskendub eesti keele seotusele koraaliviiside rütmiga, on katse seda lünka täita. Autori unikaalsel meetodil läbi viidud uurimusest selgub, et eesti keelerütmiga sobitub eelkõige isomeetriliselt noodistatud koraaliviis, millega eesti keelerütm esitusel kõige orgaanilisemalt haakub.

Kerri Kotta

Res Musica 12. numbri etnomusikoloogilise osa kolmest artiklist kahte seob ühine teema. Selleks on paljude rahvaste traditsioonilises kultuuris esinev, kuid seni uurijate seas vähe tähelepanu pälvinud muusika esitamise vorm, mida ingliskeelses kirjanduses hakati 1990. aastatel nimetama polümuusikaks (polymusic). Tegemist on traditsiooniliste, enamasti rituaalsete situatsioonidega, kus autonoomsed muusikalised objektid (laulud, itkud, instrumentaalsed palad jm.) kõlavad paralleelselt samas ajas ja ruumis.

Žanna Pärtlase artikkel keskendub „kontrollitud korrapäratuse” printsiibile polümuusikas ehk muusikalise koordineerituse ja koordineerimatuse ilmingutele ja vahekorrale. Samuti uuritakse polümuusika võimalikke psühholoogilisi efekte, mis on seotud rituaalse aja kujundamisega. Polümuusika teoreetilisi küsimusi käsitletakse seto pulmalaulu kaasitamine kahe kooriga esitamise näitel.

Daiva Račiūnaitė-Vyčinienė uurib polümuusika tähendusi ja funktsioone leedu matuse- ja pulmarituaalides, analüüsides kahte juhtumit, kus erinevaid muusikaliike ühendatakse rituaalis teatud maagiliste eesmärkide saavutamiseks, ja ühte juhtumit, kus polümuusikaline printsiip väljendub itkudialoogides. Kõik analüüsitud juhtumid on seotud itkemisega siirderituaalide kontekstis.

Kolmas etnomusikoloogiline artikkel, mille autor on Rytis Ambrazevičius, kuulub rakendusetnomusikoloogia (applied ethnomusicology) valdkonda. Autor käsitleb „kehastuse” (embodiment) rolli vokaalse rahvamuusika
ülekandmises, kasutades näitena traditsioonilise muusika suvekoole Poolas, kus ta on ise korduvalt osalenud õpetajana. Artiklis uuritakse, kuidas saab keha vahendada rahvalaulu erinevaid aspekte õppeprotsessi eri etappidel.

Res Musica selle numbri muusikalooliste tekstide aluseks on 2.–3. mail 2019 Tallinnas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimunud rahvusvaheline konverents „Linna- ja õukonnakultuur varasel uusajal Läänemere regioonis”, mille korraldas kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool eesotsas Kristel Pappeliga.¹ Linna- ja õukondlikku kultuuri ning nende vastastiksuhteid vaagisid eri valdkondade uurijad muu hulgas üksikinimese perspektiivist. Üks selliseid isiksusi ja ühtlasi konverentsi fookusi oli Johann Valentin Meder (1649–1719), kelle surmast täitus 2019. aasta juulis 300 aastat. Peamiselt linnades töötanud Meder on suurepärane näide Läänemere-äärsetes linnakeskkondades tegutsenud muusikust, kuid ta oli interaktsioonis ka õukonnaga, kirjutas ja pühendas teoseid kroonitud peadele ning ilma õukondlike institutsioonideta poleks suurt osa tema loomingust säilinud.

Konverentsi muusikateemalistest ettekannetest jõuab artikliks kirjutatuna lugejani valik, mis võimaldaks luua ühtseid teemaringe. Nendeks on esiteks Hamburgi muusikaelu ja teiseks Johann Valentin Meder, ajaraamistikuks 17. sajandi teine ja 18. sajandi esimene pool. Siinsed tekstid täiendavad senist Hamburgi muusikaelu uurimust uute aspektidega, Mederist ilmub aga esmakordselt korraga mitu käsitlust ühtede kaante vahel.

Varase uusaja muusikaelus võis aristokraatia mängida rolli neiski piirkondades, kus õukond puudus. Nii näitab Martin Loeser, kuidas vaba hansalinna Hamburgi muusika- ning eriti kontserdielus võisid põimuda aristokraatlikud ning kodanlikud kultuuripraktikad. Ingo Rekatzky osutab aristokraatlikele mõjutustele Hamburgi Haneturu ooperi repertuaaris ja analüüsib nende suhet tugeva protestantliku moraalisüsteemi ning populaarsete žanritega. Ta näitab, kuidas nende jõudude koostoimes võib näha hilisemate kodanlik-valgustuslike teatriideede eelvirvendust.

Johann Valentin Mederist kirjutavad autorid on ainesele lähenenud allikakeskselt. Selle ploki avab Peter Wollny artikkel tähelepanuväärsetest allikaleidudest. Mederi senitundmatute käsikirjaliste fragmentide põhjal mõtestab Wollny tema loomingu eri tahke, Mederi käega kirjutatud teiste heliloojate teoste koopiatele toetudes osutab ta aga Mederi noodikogu oletatavale sisule ning tema kontaktidele. Danuta Popinigis võtab luubi alla Mederi Gdański-aastad, valgustades arhiivitöös päevavalgele tulnud väärtuslike uute detailide kaudu Mederi tegevuse aspekte nii muusiku kui eraisikuna. Anu Schaper vaatleb juhutrükiste abil, kuidas Meder end linnade sotsiaalsetes võrgustikes positsioneerib, ning lahkab korpuse muusikalisi jooni, osutades selle seostele Mederi ülejäänud loominguga.

Koostajad tänavad südamlikult retsensente nende panuse eest käesolevasse numbrisse.

Žanna Pärtlas
Anu Schaper

1 Konverentsi toetas Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ASTRA projekt EMTASTRA, 2014-2020.4.01.16-0043).

Neist esimene, Kristel Pappeli kaastöö on pühendusessee, mis avab ja selgitab Toomas Siitani avarapilgulist lähenemist 19. sajandi kultuuriruumi uurimisel.

Ülejäänud teadusartiklid võib rühmitada muusikaloo erinevate perioodide alusel, kus iga üksik tekst peegeldab tahke Siitani tegevusest ja huvidest. 16., 17. ja 18. sajandi helilooming ja kultuuripraktikad on köitnud teda nii interpreedina ja parimate varase muusika esitajate tundjana – mõtelgem vaid igasuvistele tippelamustele Haapsalu festivalidel – kui ka uurijana ja kirjutajana, alates ajalooteadlike esitusprintsiipide selgitustest 1980ndatel kuni teedrajavate töödeni käsikirjalistest koraaliraamatutest ning siinmail tegutsenud muusikutest. Käesolevas aastaraamatus tõstatab Anu Schaper oma põhjalikus artiklis teraseid küsimusi Tallinna gümnaasiumi kantori ja linna muusikajuhi (ametis 1674–1683) Johann Valentin Mederi 26 kirikumuusikateose dateerimisest, näidates, et isegi puudulike allikate ja väheste andmete korral on komponisti stiili ja taotlusi ning tegevuspaikade kultuuripoliitilist konteksti tundes võimalik kindlaks teha helitööde loomisaegu ja -eesmärke. Katre Kaju ulatuslikus kirjutises võetakse vaatluse alla 17. sajandi algupoole juhumuusika, täpsemalt, muusikalised pulmaõnnitlused Tartust ja Tallinnast, eritledes nende seas originaalloomingut ja eeskujudele tuginevaid õnnitluslugusid. Mart Humal tutvustab prantsuse filosoofi ja matemaatiku René Descartes’i (1596–1650) heksahorditeooriat ja võrdleb seda 15.–16. sajandi muusikateoreetikute John Hothby ja Gioseffo Zarlino teooriatega. Lähtudes nii Descartes’i teooriast kui ka selle edasiarendusest Isaac Newtoni poolt, kirjeldab Humal kõiki 53-helilises võrdtempereeritud häälestuses võimalikke Descartes’i heksahorde. Muusikateose kontrapunkti-analüüsi ja ajaloo vältel muutunud musitseerimise tähendused seob oma artiklis kokku Andreas Waczkat. Saanud impulsi 2013. aasta Haapsalu vanamuusikafestivalil esinenud gambaansambli Phantasm kontserdist, kus kõlasid inglise 16.–17. sajandi teosed, arutleb autor esinejate ja kuulajate vahelise kommunikatsiooni üle eri ajastuil ning leiab, et kuigi tänane festivalipublik on asjatundlik ja ajastuteadlik, pole ta siiski „iialgi võimeline ületama põhjapanevaid erinevusi muusikakuulamise postmodernsete tingimuste ja Elizabethi ajastu Inglismaa eelmodernse teadvuse vahel”.

Toomas Siitani huvi 19. sajandi vastu leidis esmalt kaaluka väljundi 2003. aastal kaitstud doktoriväitekirjas, milles Eesti- ja Liivimaa protestantlikku koguduselaulu reformi on käsitletud paljudes ajaloolistes, kultuurilistes ja poliitilistes vastastikseostes. Samalaadne mõjutuste ja kultuuriliste ülekannete võrgustike avastamine ja mõtestamine iseloomustab ka tema edasisi töid tolle sajandi muusikaelust. Friedhelm Brusniak näitab käesoleva kogumiku artiklis reisikirjade, päevikute, kirjavahetuste ja autobiograafiate põhjal, kuidas 19. aastasaja Euroopas levisid muusikalised ideed, teave kontsertidest, seltsitegevusest, laulupidudest jms. Autor rõhutab selliste allikate tähtsust ka seni vähe tähelepanu saanud teemade uurimisel.

Kaasaja muusikast on Toomas Siitanit enim paelunud Arvo Pärdi vaimu- ja helimaailm, mida ta on sõnas ja kirjas lahti mõtestanud nii Eestis, Saksamaal kui ka Moskvas. Sama väärtuslikuks võib pidada Siitani loodud kontakte teiste maade Pärdi-uurijatega ning väljapaistvate võõrkeelsete tööde tõlkimist-toimetamist ja eesti keeles avaldamist. 2018. aasta Tartu päeval ja siinses aastaraamatus esindavad ingliskeelseid uurijaid Kevin C. Karnes ja Christopher J. May, kes mõlemad täidavad uute detailidega paar valget laiku Pärdi-teadmuses ja heidavad värske pilgu tintinnabuli-kõlakujutelmadele, mis (küllap meist paljude jaoks) on kinnistunud parimate salvestiste puhastes helides. Kevin Karnes peatub tintinnabuli-teoste esimestel avalikel esitustel 1970ndate teises pooles. Põhiliselt keskendub ta Riias 1977. aastal toimunud uue muusika festivalile, seda korraldanud Polütehnilise Instituudi üliõpilasklubile ning erakordsele mõjule, mida tol (pool)illegaalsel kontserdil kõlanud Pärdi viis helitööd avaldasid Vladimir Martõnovile, Aleksei Ljubimovile ja teistele tollastele väljapaistvatele muusikutele. Christopher May uurimuse lähtekoht on jaanuaris 1980, kui Arvo Pärt ja tema pere emigreerusid NSV Liidust. Sellest pöördepunktist hargneb lahti autori põhjalik, paljudele näidetele tuginev võrdlev analüüs Pärdi teoste retseptsioonist kummalgi pool „raudset eesriiet”. Lõpuks tõstatab autor intrigeeriva küsimuse tintinnabuli-muusika eestilikkusest.

Res Musica 11. numbris väärib kindlasti tähelepanu ka Toomas Siitani intervjuu tänapäeva ühe mõjukaima ja tunnustatuima muusikateadlase Richard Taruskiniga. Küsitlus, mis sarnaneb pigem vestlusega kahe asjatundja vahel, hõlmab muusikateaduse kujunemislugu, selle tänapäevaseid suundumusi, arutlusi muusika esitustest, retseptsioonist ja paljust muust.

Anu Kõlar

Eesti Muusikateaduse Seltsi ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) muusikateaduse osakonna aastaraamatu Res Musica esimene number ilmus 2009. aastal. Selle eessõnas rõhutas tollane peatoimetaja Urve Lippus (1950–2015) ühe eesmärgina väljaande rolli „olla eesti muusikateadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks”. Seda funktsiooni on Res Musica tõepoolest täitnud. Seni ilmunud üheksa numbrit sisaldavad 35 artiklit eesti autoritelt. Samas on peetud tähtsaks tänapäevaste angloameerika suundade, aga ka saksa ja vene muusikateaduse traditsioonide sünteesimist nii eesti kui ka välisautorite uurimustes. Välismaistelt teadlastelt on ilmunud 36 kirjutist. Kõik kokku niisiis 71 artiklit, millele on eelnevalt oma hinnangu andnud retsensendid, ning siis on jätkunud hoolas ja täpne toimetamistöö Anu Schaperilt. Alates kolmandast numbrist on kujundustööd teinud Maite-Margit Kotta. Kaetud on muusikateaduse põhivaldkonnad: muusikateooria, muusikalugu, etnomusikoloogia, samuti kognitiivne muusikateadus. Üks aastaraamat käsitles muusikateatri eri aspekte ja üks oli pühendatud Urve Lippuse mälestusele. Igas numbris avaldatakse tähtsamate muusikateaduslike trükiste arvustusi ning väljaande lõpetab Eesti Muusikateaduse Seltsi tegevuse kroonika. Seitsmendast numbrist peale on Res Musica peatoimetaja Toomas Siitan.

Juba mainitud eessõnas peeti oluliseks ka eestikeelse muusikateadusliku diskursuse arendamist. Seetõttu on eriti tähtis, et eesti muusikateadus on avatud mitmesugustele valdkondadele ning uued uurimisväljad leiavad toetust. Res Musica kümnendas numbris, mida käes hoiate, on peateemaks popmuusika ja loomepõhine uurimistöö. Mitmed autorid analüüsivad muusika ja muusikute kaudu ka sooaspekti. Aastaraamatu kaante vahel käsitletakse neid valdkondi esmakordselt.

Algtõuke selliseks valikuks andis Kultuuriteaduste ja Kunstide Doktorikooli raames EMTAs 19.–20. aprillil 2017 toimunud rahvusvaheline seminar „Sugu ja seksuaalsus (post)sovetlikus/(post)sotsialistlikus muusikas, kujutavas kunstis ja teatris” („Gender and sexualities in the (post)Soviet and (post)Socialist music, theatre and visual arts”). Seda kureerisid soo- ja muusikasotsioloog Hannaliisa Uusma ja muusikaloolane Kristel Pappel. Seminar koondas ühisele arutelule nii tudengid kui teadlased, kelle teadustöö fookuses on kirjeldada ja seletada soolisuse ning kunsti kaudu laiemaid ühiskondlikke väärtushinnanguid, norme ja nähtusi (pärast)nõukogudeaegsetes ühiskondades. Seminaril astusid üles vene popmuusika uurimisele pühendunud Stephen Amico (Bergen), pungiuurija Yngvar B. Steinholt (Tromsø), performatiivsuse ning soouuringute professor Tiina Pursiainen Rosenberg (Stockholm ja Lund), kunstiajaloolane Harry Liivrand (Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu), kuraator Rebeka Põldsam (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ning antropoloog ning filmirežissöör Terje Toomistu (Tartu Ülikool). Lisaks toimusid välkettekanded doktorantidelt.

On suur rõõm, et seminar inspireeris postsovetliku pop- ja folkmuusika teemadel ka kirjutama. Muusikablogides arutatakse, et läänemaailma underground-popist on peavoolu trendide osaks tõusnud norme nihestav ja irooniline (ka soonormide kontekstis), postsovetliku plokkmaja esteetikaga poisi/tüdruku artistikuvand. Hea näide on ka meie oma Tommy Cash, kellest kirjutab Res Musicas intrigeerivalt Berliini muusikateadlane Matthias Pasdzierny. Eesti hiphopi teemadel kirjutab ka USAs resideeriv eesti muusikateadlane Triin Vallaste, kes keskendub subkultuuri ajaloole ja selle glokaliseerunud olemusele Eestis. Folkloristid Andreas Kalkun ja Jaanika Oras avavad seto laulikute poolt nõukogude ajal poliitilistel teemadel loodud laulude tagamaid. Nende unikaalne teemakäsitlus võtab luubi alla seto laulikute poliitilised, ühiskondlikust positsioonist lähtuvad, sealhulgas ka soolistatud valikud loomingulises eneseväljenduses. Käesolevas numbris kirjutab ka antropoloog ja filmitegija Terje Toomistu, kelle dokumentaalfi lm „Nõukogude hipid” (2017) pälvis kriitikutelt ja publikult palju kiitust. Res Musicale kirjutatud artiklis jätkab Toomistu Nõukogude Liidu hipide, tollaste psühhedeelsete lillelaste teemal, täpsemalt „kummalisest vibratsioonist” ja rokkmuusika mõjust raudse eesriide tagusele hipiliikumisele, nende meie-identiteedi kujunemisele.

Loomepõhise uurimuse kaasamine väljaandesse aga johtus rahvusvaheliselt järjest kasvavast tähelepanust sellele valdkonnale. Loomepõhine uurimus (Artistic Research) ühendab endas kunstipraktika ja refleksiooni oma tegevuse üle, mis on sõnastatud, lahti mõtestatud ja kirja pandud ning seeläbi ühiskonnale vahendatud. Ka siin läheb vaja teoreetilist konteksti ning sobiva uurimismeetodi väljatöötamist. Samuti on vajalik uurijale iseloomulik distants uuritava suhtes. Loomepõhise uurimuse eripära on aines, st. uuritakse loomeprotsessi, kuhu uurija ise on kaasatud; eelöeldust tulenev subjektiivsus, mis aga on teadvustatud mina-positsioon; uurimistulemus võib olla nii individuaalne kui ka üldkehtiv, olulisel kohal on kogemused ja eriala põhjalik tundmine; uurimine on tihedalt seotud loominguliste projektidega. EMTAs valmis esimene loomepõhine doktoritöö 2004. aastal, sealt peale on kaitsnud oma uurimistööd 34 muusika- ja kaks teatridoktoranti. Valisime nende seast kolm tööd, mille autorid kirjutasid nüüd oma uurimuse põhjal aastaraamatusse artiklid. Helilooja ja arvutimuusik Christian M. Fischer käsitleb live-elektroonika üht otsustavamat küsimust – kuidas edastada adekvaatselt nii muusikuile kui ka publikule oma muusikalisi ideid teose esitamisel animeeritud muusikagraafi ka (AMG) näol. Mihhail Gerts analüüsib dirigendi tegevust ansambliprobleemide ennetamisel, tuginedes oma teatritöö kogemustele, ja toob esile abistavad mõtlemismudelid. Oma kogemusi reflekteerib ka pianist Kristi Kapten, analüüsides valmistumist György Ligeti rütmi poolest äärmiselt nõudlike klaverietüüdide esitamiseks.

Käesolev Res Musica on ajalooline, sest sisaldab esimest korda Eestis teadusartikleid popmuusikaidentiteetidest, milles käsitletakse vähemal või rohkemal määral ka soolisuse aspekti. Artiklid ilmuvad inglise keeles, et uurimustes peegelduv tõeliselt unikaalne, postsovetlikku kultuuriruumi peegeldav ja loomeuurimuse aspekte avav teadmine ka rahvusvahelise lugejani jõuaks.

Oleme väga tänulikud Res Musica toimetusele, kes nägi seni marginaalsete valdkondade avalikkusele esitamise vajadust ja perspektiivi. Suur aitäh väga asjatundliku ja sujuva koostöö eest tegevtoimetajale Anu Schaperile, kujundaja Maite-Margit Kottale, illustraator Kärt Hammerile ja teravapilgulistele retsensentidele. Ingliskeelne kogumik poleks valminud ilma Richard Carri toimetamis- ja tõlkimistööta, ka talle tänulik kummardus.

Kristel Pappel
Hannaliisa Uusma

Ettekandeid peeti kokku üheksa. Nendest nelja alusel on siinsesse aastaraamatusse koondatud nii-öelda täiemõõdulised artiklid, mis on läbinud eelretsenseerimise. Nimetatud artiklite autoriteks on Brigitta Davidjants, Mart Humal, Janika Oras ja Helena Tyrväinen. Ühtlasi avaldatakse aastaraamatus veel neli Tartu päeva kaastööde põhjal valminud kirjutist, mis on isiklikumat laadi ning mida retsenseeritud ei ole. Nende kaastööde autoriteks on Mimi Daitz, Anu Kõlar, Mark Lawrence ja Andreas Waczkat. Veel sisaldab aastaraamat ühe Veljo Tormise ainetel peetud ettekande teksti (autoriks Jaan Ross), arvustusi mitmete muusikateaduslike publikatsioonide, sealhulgas kolme doktoriväitekirja arvustust, ning tavapärast muusikateadusliku tegevuse kroonikat. Raamatu valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT12-1.

Jaan Ross

Mainitud akadeemilise ürituse formaat erines tavapärase konverentsi omast selle poolest, et osalejate arv oli piiratud kaheksa kutsutud spetsialistiga, kes ettekannete asemel juhtisid eri teemadele pühendatud sessioone, mille käigus toimusid ühised diskussioonid. Viimane asjaolu mõjutab otseselt käesoleva väljaande nägu. Esiteks iseloomustab seekordse aastaraamatu tekste tavalisest palju suurem temaatiline ühtsus, mis tuleneb seminari üsna selgepiiriliselt formuleeritud teemast. Teiseks on paljud artiklid mõjutatud seminaril peetud diskussioonidest, nii et tekstide vahel tekib dialoogiline side.

Traditsioonilise mitmehäälsusega seotud terminoloogia arenes koos kogu etnomusikoloogia teadusharuga selle tekkimisest peale ning see areng liikus üldjoontes Lääne muusikateooriast pärit terminite süsteemilt uuemate mõistete suunas, mille eesmärgiks on ühelt poolt ajalooliselt ja stiililiselt neutraalsemate väljendite leidmine, mis võimaldaks nende rakendamist erinevate rahvaste muusika suhtes, teiselt poolt aga igale muusikakultuurile spetsiifiliste (rahva)terminite väärtustamine uuritava muusika loomust kõige adekvaatsemalt väljendavate kontseptidena. Selle protsessi tulemusena leiame ennast olukorras, kus paralleelselt eksisteerib rohkesti erineva päritoluga mitmehäälsuse termineid ja klassifikatsioone, mida tõlgendatakse erinevalt eri maade teaduskoolkondades. Käesoleva väljaande artiklites arutletakse kõigepealt rahvusvahelise ingliskeelse terminoloogia üle, kuid abiks ja võrdluseks võetakse ka teiste maade (näiteks Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Venemaa, Läti ja Eesti) terminoloogilisi traditsioone, mistõttu tekivad sageli terminite tõlke küsimused ning mitmes artiklis võib leida kirjanduse tsiteerimist paralleelselt kahes, originaali ja inglise keeles.

Samas väljendab terminoloogia teadlaste teoreetilisi arusaamasid uuritava muusika loomusest, nii et arutlused sel teemal ei puuduta kaugeltki mitte ainult sõnade valikut, vaid ka mitmehäälsuse kui kultuurilise, psühholoogilise ja muusikalise nähtuse põhiküsimusi. Tallinna seminaril ilmnes, et nendele küsimustele võib läheneda üsna mitmest vaatenurgast, rõhutades seejuures muusikalise protsessi eri aspekte. Käesoleva väljaande artiklites võib samuti leida erineva suunitlusega uurimusi, mis käsitlevad traditsioonilise mitmehäälsuse sotsiaalseid, kultuurilisi, käitumuslikke, kognitiivseid ning ka puhtmuusikalisi tahke.

Väljaande kolm esimest artiklit käsitlevad Tallinna seminari teema kõige üldisemaid küsimusi. Ignazio Macchiarella loob kontseptsiooni mitmehäälsest muusikast (multipart music) kui sotsiaalsest interaktsioonist ja indiviidide koordineeritud koosmusitseerimise protsessist. Inimeste muusikalise tegevuse ja selle helilise tulemuse ühendamiseks pakub ta uut mõistet „heližest” (sound gesture), mis pole rakendatav mitte ainult traditsioonilise, vaid igasuguse muusikalise helitekitamise iseloomustamisel. Ardian Ahmedaja arutleb mitmehäälset muusikat tähistavaid katustermineid mõisteteooria üldises kontekstis. Uuritakse kolme katusterminit: ingliskeelseid polyphony ja multipart music ning saksakeelset Mehrstimmigkeit. Samuti tutvustab Ahmedaja ka uuemaid mõisteid Schwebungsdiaphonie, polymusic ja singing in company, näidates, et uued terminid tekivad nii muusika kõlalisest kui ka sotsiaalsest aspektist lähtuvalt. Žanna Pärtlase artikkel on pühendatud traditsioonilises muusikas väga levinud mitmehäälsuse ilmingule – heterofooniale, mida vaadeldakse muusikalise, sotsiaalse ja psühholoogilise nähtusena. Kuna heterofoonia teoreetiline mõtestamine paneb proovile muusikateooria ja etnomusikoloogia kõige üldisemaid mitmehäälsusega seotud mõisteid, on suur osa artiklist pühendatud selle ala baasmõistetele.

Kogumiku kahte järgmist artiklit ühendab tähelepanu emic ja etic lähenemiste mõjule mitmehäälsuse terminoloogiale, kusjuures erinevalt eelmistest artiklitest on need kaks pühendatud konkreetsetele muusikatraditsioonidele. Nii põhineb Susanne Fürnissi artikkel aka (Kesk-Aafrika Vabariik) ja baka (Kamerun) hõimude vokaalse muusika kauaaegsel uurimisel. Autor arutleb kontseptsioonilisi vastuolusid, mis tekivad traditsioonilise mitmehäälsuse muusikaanalüütilise representatsiooni ja kohaliku traditsioonisisese diskursuse vahel. Ligilähedast problemaatikat arutleb Anda Beitāne, kasutades näiteid Ida-Läti mitmehäälsest laulust. Artikkel käsitleb Lätis kasutatavat muusikateaduslikku terminoloogiat, mis on seotud mitmehäälsusega, ja võrdleb seda folkloorse terminoloogia ja traditsioonikandjate arusaamadega nende tehtavast muusikast.

Ulrich Morgensterni uurimus on kogumikus ainus, mis käsitleb mitmehäälsust traditsioonilises instrumentaalses muusikas. Vaatluse all on sooloesituses tekkivad mitmehäälsed nähtused. Autor üritab korrastada terminoloogiat, mida kasutatakse erinevate faktuuride tähistamisel, pöörates erilist tähelepanu burdooniga faktuuridele. Alessandro Bratuse artikkel laiendab kogumiku teemat traditsioonilise muusika piiridest väljapoole. Bratus uurib võimalusi, kuidas rakendada mõiste multipart music stuudios salvestatavale levimuusikale, analüüsides detailsemalt Isaac Hayesi algusteemat filmist „Shaft”.

Tallinna seminariga seotud tekstidest peab veel mainima Enrique Cámara de Landa ülevaadet raamatust „Polifonie. Procedimenti, tassonomie e forme: una riflessione „a più voci”” (toimetaja Maurizio Agamennone, 1996). Kuigi tegemist ei ole viimase aja publikatsiooniga, pidasime selle raamatu tutvustamist kogumiku teema seisukohalt kasulikuks, seda enam, et keelebarjääri tõttu ei ole Itaalia uurijate tööd paljudele etnomusikoloogidele tuttavad.

Res Musica käesoleva numbri põhiartiklid on avaldatud inglise keeles, kuid neile on lisatud pikad eestikeelsed resümeed. Vastavalt reeglitele läbisid kõik artiklid anonüümse retsenseerimise kompetentsete spetsialistide poolt. Toimetus tänab südamlikult kõiki retsensente nende asjatundliku töö eest, mis aitas tõsta väljaande teaduslikku kvaliteeti. Raamatu valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute tippkeskus), see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT12-1.

Žanna Pärtlas

 

Tänapäeval on aina suuremat mõjujõudu omandamas just viimasena mainitud vaade, millest annab tunnistust teose vormilise struktuuri käsitlemine deformatsioonina. Teisisõnu, vormi väljenduslik sisu ehk selle võime kuulajat kõnetada peitub peamiselt selle potentsiaalis etaloni genereeritud muusikaliste ootustega mängida ja nendega dialoogi astuda. Ka käesolevat kogumikku alustavad vormilisi erisusi ehk deformatsioone käsitlevad artiklid. Kogumiku esimene uurimus, Steven Vande Moortele „Sisse-, välja- ja ümberpöörduvad „tugevad” kõrvalteemad romantilistes avamängudes” keskendub ebatavaliselt käituvatele kõrvalteemadele. Traditsioonilises vormiõpetuses ei määratleta kõrvalteemat autonoomseid mõisteid kasutades, vaid pigem suhte kaudu peateemaga. Moortele käsitletud kõrvalteemad aga ei ületa peateemasid mitte ainult oma väljapaistvuselt, vaid võtavad mõningal juhul üle ka peateema vormifunktsioonid.

Kõrvalpartii ambivalentne artikuleerimine ekspositsioonis ja selle vormilised järelmid on käsitluse all ka järgmises, Charity Lofthouse’i artiklis „Mahleri tsitaadid, temaatiline dramaturgia ja sonaadivorm Šostakovitši neljanda sümfoonia I osas”. Lofthouse näitab, kuidas kõrvalpartii esialgne „luhtumine” põhjustab retoorilise draama, mis ehitub rotatsiooniliste ootuste pidevale „nurjumisele” ning viib lõpuks välja militaarse telos’eni, nii pea- kui ka kõrvalteema meloodilise hegemoonia üksteist varjutava kokkulangemiseni mahlerlikus repriisis.

Aare Tool keskendub uurimuses „Üheosaline vorm Heino Elleri, Eduard Tubina ja Eduard Oja kammermuusikas” nn. mitmemõõtmelisele vormile, mille alaosade ja neist moodustuva tervikstruktuuri tõlgendamisel ei ole võimalik lähtuda vaid ühest vormietalonist. Sageli avaldub selline vorm just üheosalistes instrumentaalteostes ning tavapäraselt põimuvad selles vormi kaks erinevat tasandit – sonaadivorm ja sonaaditsükkel. Tool näitab, kuidas Lääne- ja Kesk-Euroopas tollal juba oma olulisust kaotama hakkav vormiline strateegia mängis olulist rolli eesti muusikalise modernismi kujunemises.

Järgnevas kolmes artiklis on fookuses vormi kujundavad aspektid. Michael Oravitzi artiklis „Meetrum vormilise piiritlejana Debussy kahes prelüüdis” demonstreeritakse meetrilise profiili ehk individualiseeritud meetrilisel struktuuril põhineva vormilõigu mõiste kaudu meetrumi mõju tervikvormi moodustumisele. Ildar Khannanovi uurimuses „Vormifunktsioonid ja vormiline deformatsioon Sergei Rahmaninovi etüüd-piltides op. 39, nr. 5 ja 6” keskendutakse vormilist deformatsiooni mõjutavatele aspektidele vene helilooja loomingus. Khannanovi hinnangul on nendeks vanavene kirikulaulu (знаменное пение), hilisromantilisele stiilile omase poeetilise retoorika, kuid ka modernsemate võtete, s.o. teatraalse dramaturgia, kinematograafilise montaaži ja kirjandusliku teadvusega kaasneva dialoogilise teadvuse mõju. Cecilia Oinas läheneb oma artiklis „Sekundaarsete parameetrite roll muusika kujundamisel: Mendelssohni klaveritrio c-moll vormiliste liigenduskohtade esitajaperspektiivist teostatud vaatlus” teosele aga esitaja perspektiivist, rõhutades traditsiooniliselt ebaolulisena käsitatud parameetrite rolli vormiliselt ambivalentsetele kohtadele interpretatsiooniliste lahenduste otsimisel.

Kogumiku lõpetavad kaks käsitlust 18. sajandi muusikast, milles keskendutakse helikõrgusliku struktuuri vormiloovale rollile. David Lodewyckxi artikkel „Mozart ja Marpurgi galantsed kadentsid: teoreetilised perspektiivid, vormiline mõju ja häältejuhtimine” tutvustab 18. sajandil galantses stiilis käibele tulnud uut tüüpi kadentse ning seda, kui teadlikult ja läbimõeldult heliloojad neid kadentse oma loomingus kasutasid. Stephen Slottow’ uurimus „Harmoonilised sekventsid Mozarti klaverisonaadi F-duur KV 280 I osas” on aga analüütiline case study, mille tulemusi kasutatakse ühtlasi Heinrich Schenkeri seisukohtadega polemiseerimiseks.

Valdkonna spetsiifikast tulenevalt on kogumiku põhiartiklid inglise keeles, kuid varustatud laiendatud eestikeelsete kokkuvõtetega. Analoogiliselt Res Musica varasemate numbritega on kõik siin avaldatavad artiklid anonüümselt retsenseeritud oma ala väljapaistvate spetsialistide poolt, kellele kuulub ka koostaja sügav tänu.

Seitsmes rahvusvaheline muusikateooria konverents korraldati institutsionaalse grandiprojekti „Muusika performatiivsed aspektid” (IUT12-1) täitmise raames ning seda rahastasid Eesti Teadusagentuur, Eesti Ameerika Ühendriikide saatkond, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Arnold Schönbergi ühing.

Kerri Kotta

Laiema metoodilise konteksti loomiseks õnnestus kogumiku avatekstiks saada intervjuu Berliini Humboldti Ülikooli ajaloolise muusikateaduse professorilt, praeguse saksa keeleruumi ühelt prominentsemalt muusikauurijalt Hermann Danuserilt. Eestis on muusikaloolased oma mõtlemises püüdnud pikemat aega toetuda Carl Dahlhausi ideedele, Dahlhausi lähedase kolleegi ja kaasvõitlejana on Hermann Danuser aga seda ideestikku niihästi põhjalikult jäädvustanud kui ka oluliselt edasi arendanud ning talle intervjuus esitatud küsimused puudutasid eelkõige Theodor Adorno ja Carl Dahlhausi ideede saatust tänapäeva muusikateaduses.

Kogumiku muusikalooliste uurimuste osa avab pisut erandlikuna üks tõlketekst – Eesti Muusikateaduse Seltsi auliikme, Lundi ülikooli emeriitprofessori Folke Bohlini käsitlus Johann Valentin Mederi ooperist „Kindlameelne Argenia”. Tegemist on tema värskelt rootsi keeles ilmunud artikliga, mis jätkab mitme saksa ja eesti uurija tööd siinse muusikateatri ajaloo ühe tähtsündmuse analüüsimisel ning haakub põnevalt Anu Schaperi uurimusega Res Musica eelmises väljaandes.[1] Muu hulgas tõstatab artikkel küsimuse seda laadi suurteose rahvuskultuurilisest kuuluvusest, ning kuigi rahvuslike muusikalugude aeg on suuresti ümber, pole see küsimus ka praegu ülearune. Pigem näitab selle kahtlemata kunstiväärtusliku ja ajalooliselt väga tähelepanuväärset positsiooni hoidva ooperi vastuoluline saatus ilmekalt, kuivõrd probleemne on sellise, saksa, rootsi ja eesti kultuuriruumi jagava teose kultuurilooline käsitlemine. Sellele järgnev Anu Schaperi artikkel muusikute mobiilsusest Läänemere ruumis annab nendele küsimustele palju laiema vaate ning püüab luua selle ajastu ja piirkonna muusikaelu probleemistikule laiapõhjalist metoodilist raamistikku, rakendades selleks kultuuriülekande teooria elemente.

Kaasaegne historiograafia on hakanud pöörama aina suuremat tähelepanu nn. mikroajalugudele – varasemates käsitlustes märkamata jäänud protsessidele ennekõike tavainimese argitasandil, mis vaatamata oma näivale triviaalsusele laiendavad oluliselt pinda, millelt teha suuremaid üldistusi. Teravdatud pilgu varem ebaoluliseks peetud arhiividokumentidele heidavad nii Aleksandra Dolgopolova oma käsitluses perekondlike talituste muusikast hilise Rootsi aja Narvas kui ka Heidi Heinmaa, kes uurib18. sajandi varaloendeid, kujutamaks tolleaegsete linnamuusikute ja kantorite eluolu ja töötingimusi. Mikroajalugude rühma kuulub kindlasti ka Anu Kõlari mahukas uurimus Oleviste koguduse muusikaelust varasel nõukogude perioodil, mille puhul saab eriti oluliseks ajaloomälu eri aspektide käsitlemine ning metodoloogilised küsimused selgelt piiritletud kogukondade mälestustekstide kasutamise võimalikkusest ajalookirjutuses. Kristel Pappeli ja Toomas Siitani ühisartikli põhiteemaks on küll Bachi ja Wagneri kaalukamate teoste retseptsioon 19. sajandi lõpu Vene keisririigis, ometi võiks seegi sobida kogumiku mikroajalugude rühma: uurides Bachi Matteuse passiooni varaseimaid ettekandeid 1883. aastal Tallinnas ja Peterburis ning ka mõne Wagneri ooperi esitustraditsiooni sealsamas, püüavad autorid avada muusikaelu üksiksündmuste rahvusideoloogilist tausta ning konstrueerida seeläbi nende laiemat ühiskonnapoliitilist konteksti.

Kogumiku lõppu on jäetud kaks uurimust, mille metoodika küll ei seostu otseselt muusikalise historiograafiaga, ent mille autorid suudavad uudsest vaatevinklist avada Euroopa muusikaloo klassikalisi teemasid. Klassikalise filoloogina on Ave Teesalu pikemat aega tegelenud Boethiuse, õhtumaise muusikamõtte ühe toekama tugisamba tekstidega ning muusikateadlaste jaoks, kes pigem tunnevad üksnes selle Rooma filosoofi traktaati „Muusika alused”, lisab ta tekstiuurija pilgu läbi olulisi aspekte Boethiuse ning seega ka üldisemalt Euroopa keskaja muusikakäsitlusest teose „Filosoofia lohutusest” põhjal. Eerik Jõks süüvib oma ulatuslikus artiklis keskaegse liturgilise laulu ja eelkõige selle tänapäevase retseptsiooni keerulisse valdkonda, uurides esituse ja noodistuse probleeme väga kompleksselt ning võttes sealjuures abiks ka mahukad tajukatsed.

Koostaja siiras tänu kuulub koostöövalmiduse ja konstruktiivsete soovituste eest kogumiku paljudele retsensentidele: nende anonüümne ja omakasupüüdmatu abi mängis tekstide lihvimisel väga olulist rolli. Samuti ühinevad usutavasti kõik autorid koostaja südamlike tänuavaldustega kogumiku toimetajale Anu Schaperile, kelle põhjalikku ja kannatlikku tööd on meil kõigil olnud põhjust imetleda.

Toomas Siitan

 

[1] Schaper, Anu 2013. Poliitiline Argenia: Johann Valentin Mederi ooper „Kindlameelne Argenia” omaaegsete sündmuste taustal. – Res Musica 5, lk. 12–23.

Seekordne Res Musica aastaraamat on mitmes mõttes eriline. Kõigepealt ilmub esmakordselt eesti keeles kogumik, milles kõik artiklid on pühendatud ühele või teisele muusikateatri uurimise aspektile. Esindatud on ajalugu (Anu Schaper Mederi ooperi „Kindlameelne Argenia” ettekandest 1680. aastal Tallinnas, teose taustast ning Mederi ambitsioonidest; Agnes Toomla Estonia teatri ooperi- ja operetialasest tegevusest Saksa okupatsiooni päevil 1941–1944), lavastuse või etenduse analüüsid Eesti ja rahvusvaheliste näidetega minevikust (Christian Schaper kirjutab muusikast, libretost ja režiist Richard Straussi „Roosikavaleris”; Maarja Kindel eesti esimese kutselise ooperilavastaja Hanno Kompuse Wagneri- ja Tšaikovski-tõlgendustest; Maris Pajuste Erkki-Sven Tüüri „Wallenbergist” teosena ja Dmitri Bertmani lavastusena; Kristel Pappel ja Anneli Saro Jüri Reinvere ooperist „Puhastus” ja selle lavastusest Soome Rahvusooperis) ning lõpuks ka publiku-uurimus (Hedi-Liis Toome Tartu ooperi- ja muusikalipublikust). Artiklites otsitakse muusika- ja teatriteaduse ühisosa ning teisalt ka metoodikat, kuidas seda tulemuslikult uurida. Nii on mitmel juhul esikohal teose ja lavastuse analüüsi ühendamine. Nagu ütleb üks kaasaegse teatriteaduse suurkujusid, Erika Fischer-Lichte kogumiku eessõnaks valitud intervjuus, on muusikateatri uurimine viimastel aastakümnetel arenenud jõudsalt edasi ning just muusika- ja teatriteaduse ühistegevuses näeb ta edaspidist suurt potentsiaali.

Siit tulenebki kogumiku teine iseärasus: see on valminud koostöös Tartu Ülikooli kirjanduse ja teatriteaduse osakonnaga. Esmajoones olen palju tänu võlgu professor Anneli Sarole innustavate ja harivate vestluste ning optimistliku suhtumise eest koostöö võimalustesse. Alati on asjatundlikku abi osutanud Luule Epner, Madli Pesti, Riina Oruaas – loodan väga, et meie mõttevahetused jätkuvad.

Kolmandaks, kogumik on omamoodi work in progress, sest autorite seas on ka doktorante, noori magistreid, isegi üks magistrant.

Käesoleva ajakirja artiklid on raamitud kahe saksa teatriteadlase mõtteavaldustega. Muusikateatri uurimisel on sakslased viimastel aastakümnetel juhtpositsioonil. Nii nagu teatriteaduses on ka muusikateatriga tegelemisel saksa keeleruumis neli kantsi: Berliini Freie Universität, Müncheni Ülikool, Bayreuthi Ülikool koos maailma ainsa spetsiaalse Muusikateatri Uurimisinstituudiga Thurnaus ja Viini Ülikool. Eriti uuenduslik ja mõjurikas näib olevat Berliinis ideeliselt ja/või organisatoorselt Erika Fischer-Lichte ümber koondunud uurijatering. Üks selle aktiivsematest liikmetest, Clemens Risi on õpetanud Inglise ja Ameerika ülikoolides ning seega edukalt vahendanud saksa teatriteaduse uuemaid suundi angloameerika teadusele, millest annab tunnistust ka käesolevasse kogumikku tõlgitud, algselt Oxfordi ülikooli ajakirjas The Opera Quarterly inglise keeles ilmunud artikkel muusikateatri uurimisperspektiividest. Edaspidi võiks kindlasti ka Eestis välja anda mitmekeelse muusikateatrile pühendatud kogumiku, praegu aga osutus oluliseks kõigepealt eesti keeles põhialuste selgitamine.

Ja nüüd tänusõnad. Anu Schaper oli loovalt kaasamõtlev, täpne ja asjalik toimetaja ning Maite-Margit Kotta uuendustealdis küljendaja. Toomas Siitan aitas nii sisulistes kui ka organisatoorsetes küsimustes. Kaire Maimets, Madli Pesti ja Mart Jaanson olid suurepärased toetajad ja abilised nagu ka Teatri- ja Muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja Kirsten Simmo. Kasulikke tähelepanekuid jagasid Andres Laasik ja Mart Humal. Trükitoetuse eest olgu tänatud Eesti Muusikanõukogu. Tartu teatriteadlased ja eriti Anneli Saro said juba nimetatud. Ja last but not least – kriitilis-inspireerivate vestluste eest muusikateatri teemadel üldse olen väga tänulik kunstiteadlasele ja ooperikriitikule Harry Liivrannale.

Lapsepõlvest peale olen imetlenud Lea Tormise teatrimõistmist ja kirjutisi nii sõnateatrist kui ka muusikateatrist. Olgu see Res Musica number pühendatud temale ja kõigile neile, kellele muusikateater on üks osa elust.

Kristel Pappel

Aastaraamatul ei ole küll ühte läbivat teemat, kuid artiklite vahel võib siiski leida mitmeid kokkupuutepunkte. Üks selline ühine teema on traditsionaalse muusika kaasaegsed eksisteerimise vormid. Viimaste ühisnimetajaks võiks olla inglisekeelne termin revival („taaselustamine”), mis tähistab 20. sajandi viimaste kümnendite ja 21. sajandi alguse väga olulist, paljudes maailma paigus esinevat kultuurilist nähtust. Nii kirjutab Daiva Račiūnaitė-Vyčinienė Leedu omapärase polüfoonilise laulustiili sutartinės taaselustamisest ja selle praktiseerimise mitmekesistest vormidest kõnealusel perioodil. Läti etnomusikoloogi Anda Beitāne uurimus on pühendatud Põhja-Latgale mitmehäälse laulu traditsiooni arengule lähiminevikus ja praegusel ajal. Tatari traditsionaalse muusika esitamist kontserdilaval uurib oma artiklis Nailja Almejeva. Nende artiklite hulka, mis käsitlevad taaselustamise teemat, võib mingil määral lugeda ka Janika Orase ja Žanna Pärtlase uurimuse Seto mitmehäälse rahvalaulu õpetamise eksperimendist. Selles artiklis analüüsitakse seto mitmehäälsete laulude originaalsalvestisi ja nende jäljendusi üliõpilaste poolt, kasutades akustilisi mõõtmisi, mis ühendab seda artiklit Taive Särje akustilise uurimusega. Viimane käsitleb torrõ ja killõ partiide vahekorda Seto rahvalaulus. Seto laulukultuuri teemaga on seotud ka Sandra Kalmanni töö, kus analüüsitakse kuulsa lauluema Hilana Taarka viisivaramut fonograafisalvestuste põhjal. Veel üks Seto-teemaline uurimus on Liisi Laanemetsa artikkel, mis käsitleb identiteedi lavastamist väljaspool Setomaad tegutseva leelokoori näitel. Etnomusikoloogia tavapärast uurimisainet laiendav Urve Lippuse artikkel käsitleb kodust musitseerimist klaveril Eestis 19. sajandi teisel ja 20. sajandi algupoolel.

Toimetus tänab kõiki retsensente, kelle asjatundlik abi aitas kaasa aastaraamatu teadusliku kvaliteedi kindlustamisele.

Žanna Pärtlas

Teatavasti on mis tahes hierarhiline analüüs mõeldamatu ilma selgete eelistusteta, mis aga Schenkeri meetodi puhul pole sugugi üheselt mõistetavad. Kas Schenkeri analüüs on eelkõige teadus, kunst või ideoloogia? Kas Schenkeri analüüsi tulemi – hierarhilise häältejuhtimisgraafi – moodustamisel antakse eelisasend kontrapunktile, harmooniale, meloodiale, rütmile (meetrumile) või vormile (vormindusele)? Kas on olemas ja võimalik ainult üks Schenkeri analüüs või mitu analüüsi, neist igaüks oma eelistusega? Kas on üldse võimalik seostada Schenkeri analüüsi rakendamisel saadud tabavaid tähelepanekuid nii, et neist moodustuks loogiliselt vastuoludeta ning ajalooliselt põhjendatud teooria?

Käesoleva numbri artiklite enamik püüab eelmainitud küsimustele kas ühel või teisel viisil vastata. Positsioonid, millelt vastused antakse, võib üldistatult jagada kolme suuremasse gruppi: 1) Schenkeri analüüsist muusikateooria kontekstis aktsepteeritava teadusliku meetodi arendamine on võimalik Schenkeri sõnastatud põhieeldustest loobumata, 2) sellest aktsepteeritava teadusliku meetodi arendamine ei ole võimalik vähemalt mõningatest põhieeldustest loobumata, ning 3) Schenkeri meetodi peamine väärtus ei seisne teaduslikkuses, vaid interpreteerimisvõimes, mistõttu meetodi reformimine teaduslikel alustel võib seda pigem kahjustada.

Esimesena mainitud positsiooni esindavad peamiselt David Neumeyer ja Olli Väisälä. Neumeyeri sõnul on Schenkeri meetodile omistatud liigne ideoloogilisus ja subjektiivsus ületatav n.-ö pluralistlikus praktikas, mille puhul Schenkeri analüüs moodustab vaid ühe tüübi paljude võimalike hierarhiliste analüüsimeetodite seas. Ühe sellise praktikana võib mõista ka Väisälä väljapakutud struktuurilisi determinante, mis – kombineerituna harmoonia ja häältejuhtimisnormidega – võimaldavad veenvamat analüüsi. Erinevate analüüsitraditsioonide võrdluses (mida võib omakorda vaadelda Neumeyeri pluralistliku praktika ühe võimaliku rakendusena) demonstreerib meetodite varjatud eelistusi oma artiklis ka Patrick McCreless.

Teisena nimetatud positsiooni esindavad Mart Humal ja Ildar Khannanov. Kui Humala sõnul võib Schenkeri analüüsi arendada sisemiste vastuoludeta teooriaks Ursatz’i ja seda moodustavate liinide – Urlinie ja Baßbrechung’i – asendamisel viiehäälse häältejuhtimismaatriksiga, siis Khannanovi sõnul oleks see võimalik alles Schenkeri analüüsile omase pseudohierarhia asendamisel tegeliku hierarhiaga, mille puhul iga struktuuritasand on määratletud vaid sellele omaste tunnuste kaudu.

Kolmandat positsiooni esindavad Poundie Burstein ja Stephen Slottow. Bursteini sõnul ei kajasta Schenkeri analüüsimeetodi parimad näited mitte niivõrd empiirilist, kuivõrd hermeneutilist protsessi, mille eesmärgiks on leida teose kõige efektiivsem kuulamisviis. Nõudmine, et analüüsi käigus leitud iseärasused oleksid teosele olemuslikuna empiiriliselt kontrollitavad, tähendaks paljude sisukaimate näidete diskvalifitseerimist. Slottow’ sõnul tuleks Schenkeri analüüsi mõista aga interpreteerivana, millele analoogiliselt esituskunstiga on omane subjektiivsus ning praktika suur osakaal. Mõlemad autorid rõhutavad Schenkeri analüüsi pedagoogilist aspekti näidates, kuidas see stimuleerib mõtlemist.

Lisaks eelnimetatutele sisaldub käesolevas kogumikus veel kaks artiklit autoritelt, kelle esmaseks eesmärgiks ei ole polemiseerida metodoloogia üle, vaid demonstreerida analüüsimeetodite rakendatavust. Cecilia Oinas näitab, kuidas Schenkeri analüüsi on võimalik siduda teose interpretatsiooniga ning Avo Sõmer demonstreerib, kuivõrd viljakaks võib osutuda heliteose mõningate aspektide avamisel kujutava kunsti kontekst.

Muusikateaduse suhteliselt spetsiifilisest valdkonnast tingituna on seekordse Res Musica numbri põhiartiklid inglise keelses. Eesmärgiga tuua nende sisu lähemale emakeelsele lugejale on artiklid varustatud laiendatud eestikeelsete kokkuvõtetega. Kuna mainitud kokkuvõtted kommenteerivad võrdlemisi suurel määral analüütilisi näiteid, peaks ka ainult numbri eestikeelsete osade lugeja saama ülevaate lõppjäreldusteni viinud arutluskäikudest. Analoogiliselt varasemate Res Musica numbritega, on ka siin avaldatud artiklid anonüümselt retsenseeritud kahe vastava valdkonna tippeksperdi poolt, kellele kuulub koostaja sügav tänu. Koostaja kõige suurem tänu kuulub aga Mart Humalale, kes konverentsi ideelise juhina võttis enda kanda ka artiklite esmase ja kõige töömahukama toimetamise ning kokkuvõtete eesti keelde tõlkimise.

Kuues rahvusvaheline muusikateooria konverents Tallinnas peeti projekti „Muusika funktsionaalsed aspektid” raames ning seda rahastas Eesti Teadusfond (ETF 8497).

Kerri Kotta

Kaire Maimets-Volt kaitses oma väitekirja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonnas 2009. aasta kevadel Arvo Pärdi filmimuusika teemal (juhendajaks allakirjutanu) ning Anu Kõlar samas kohas aasta hiljem, teemaks Cyrillus Kreegi elu ja looming (juhendaja professor Urve Lippus). Anust pisut varem kaitses Eerik Jõks doktoriväitekirja gregooriuse laulust Yorki Ülikooli muusika osakonnas Inglismaal (juhendaja dr. Nicky Losseff). Gerhard Lock ja Marju Raju õpivad praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonna doktorantuuris ning nende juhendajateks on vastavalt dr. Kerri Kotta ning allakirjutanu. Gerhardi teaduslikud huvid paiknevad muusikateooria ja muusikapsühholoogia piirimail. Loomult interdistsiplinaarne on ka Marju uurimistöö, kes püüab rakendada oma seniseid teadmisi nii muusikateaduse kui ka psühholoogia erialal läbitud magistriõppes. Tiiu Ernits kirjutab doktoritööd Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusikapedagoogika erialal. Tema peagi valmiva väitekirja teemaks on baltisaksa koolilaulikud aastatel1800–1940 ja nende võimalikud mõjud Eesti muusikakasvatusele ning juhendajateks professorAiri Liimets ning dr. Maris Kirme. Brigitta Davidjants (juhendaja dr. Katrin Dean) töötab väitekirja kallal Tallinna Ülikooli koosseisus olevas Eesti Humanitaarinstituudis kultuuride uuringute erialal, keskendudes armeenia muusikakultuuri enesemääratlusele ja seda mõjutavatele teguritele.

Aastaraamatu kõik kaastööd on enne avaldamist retsenseeritud igaüks kahe tunnustatud uurija poolt, nii sõltumatult ja anonüümselt, kui seda Eesti tingimustes on võimalik teha. Tänan Res Musica toimetuse kolleegiumi nimel kõiki retsensente nähtud vaeva eest, mis aastaraamatu selle köite kvaliteeti on aidanud tõsta. Loodetavasti ei häiri kogumiku temaatiline kirevus lugejat, vaid pigem osutab nende probleemide mitmekesisusele, mille lahendamisega meie muusikateaduses praegu tegeldakse.

Jaan Ross

Aastaraamat Res musica tahab olla eesti muusikateadlaste jaoks kõige laiemaks foorumiks, milles avaldatakse artikleid kõigist muusika uurimisega seotud valdkondadest ja võimalikult rahvusvahelise autorkonna poolt. Ajakirja eesmärgiks on arendada eestikeelset muusikateaduslikku diskursust, kuid selle kõrval ka seostada seda nii meie enda kui väliskolleegide võõrkeelse diskursusega, mis sõltuvalt keele valikust sageli orienteerub erinevatele mõtlemis- ja kirjutamistraditsioonidele. Seega on eesmärgiks ka sünteesida praegu domineerivat ingliskeelset diskursust nii saksakeelse kui 20. sajandil Baltikumis tugevalt esindatud venekeelse muusikateaduse traditsioonidega. Planeeritud on avaldada nii üksikuid artikleid kui terviklikke numbreid eelkõige eesti keeles, kuid selle kõrval sõltuvalt teemast ka inglise ja saksa keeles, igal juhul aga ulatuslike tõlgitud resümeedega. Peale uurimuslike artiklite sisaldab aastaraamat arvustuste ja muusikateadusliku elu kroonika rubriigi.

Aastaraamatu väljaandjateks on EMTA muusikateaduse osakond ja Eesti Muusikateaduse Selts. Kõik artiklid retsenseeritakse enne ilmumist vastavalt teemale akadeemilises uurimistöös osalevate muusikateadlaste poolt ning nii kaastööde kui retsensentide leidmisel toetab toimetust rahvusvaheline kolleegium. Viimasel kahel aastakümnel on eesti keele oskus rahvusvahelise uurijaskonna hulgas laienenud, nii et ka eestikeelsetele artiklitele on võimalik saada tagasisidet kaugemalt. Samas kavatseb toimetus kasutada võimalust tõlkida ühe köite kaastööd kas eesti või võõrkeelde, kui artiklivalik moodustab temaatilise terviku ja võiks adresseerida spetsiifilisemat lugejaskonda (nagu näiteks eesti kultuuriavalikkus laiemalt; või mõnel teisel juhul näiteks rahvusvaheline teatud teema uurijaskond).

Urve Lippus