Res Musica

Res Musica 6 (2014)

Tagasi arhiivi →

Saateks koostajalt

Aastaraamat Res Musica jõuab oma kuuenda numbriga muusikateaduse erinevate uurimisvaldkondade rotatsioonis taas muusikaloo juurde, millest ta 2009. aastal alustas. Valdkond on viimastel aastakümnetel kõikjal läbi teinud põhimõttelisi muutusi, millega on eesti uurijad suutnud ka sammu pidada, muusikaloo metodoloogia üle on siin alates 1995. aastast arutletud mitmetel kõrge tasemega konverentsidel, kus me oleme muu hulgas paremini mõistnud, kuivõrd on „väikestel” ajalugudel mõndagi öelda ka laiemas kontekstis. Käesoleva kogumiku artiklite valiku kujundas suurel määral hetkel käigusolevate uurimistööde seis, samas dokumenteerib see köide ühtlasi praeguste aktiivsemate kirjutajate mõttesuundade mitmekesist buketti.

Laiema metoodilise konteksti loomiseks õnnestus kogumiku avatekstiks saada intervjuu Berliini Humboldti Ülikooli ajaloolise muusikateaduse professorilt, praeguse saksa keeleruumi ühelt prominentsemalt muusikauurijalt Hermann Danuserilt. Eestis on muusikaloolased oma mõtlemises püüdnud pikemat aega toetuda Carl Dahlhausi ideedele, Dahlhausi lähedase kolleegi ja kaasvõitlejana on Hermann Danuser aga seda ideestikku niihästi põhjalikult jäädvustanud kui ka oluliselt edasi arendanud ning talle intervjuus esitatud küsimused puudutasid eelkõige Theodor Adorno ja Carl Dahlhausi ideede saatust tänapäeva muusikateaduses.

Kogumiku muusikalooliste uurimuste osa avab pisut erandlikuna üks tõlketekst – Eesti Muusikateaduse Seltsi auliikme, Lundi ülikooli emeriitprofessori Folke Bohlini käsitlus Johann Valentin Mederi ooperist „Kindlameelne Argenia”. Tegemist on tema värskelt rootsi keeles ilmunud artikliga, mis jätkab mitme saksa ja eesti uurija tööd siinse muusikateatri ajaloo ühe tähtsündmuse analüüsimisel ning haakub põnevalt Anu Schaperi uurimusega Res Musica eelmises väljaandes.[1] Muu hulgas tõstatab artikkel küsimuse seda laadi suurteose rahvuskultuurilisest kuuluvusest, ning kuigi rahvuslike muusikalugude aeg on suuresti ümber, pole see küsimus ka praegu ülearune. Pigem näitab selle kahtlemata kunstiväärtusliku ja ajalooliselt väga tähelepanuväärset positsiooni hoidva ooperi vastuoluline saatus ilmekalt, kuivõrd probleemne on sellise, saksa, rootsi ja eesti kultuuriruumi jagava teose kultuurilooline käsitlemine. Sellele järgnev Anu Schaperi artikkel muusikute mobiilsusest Läänemere ruumis annab nendele küsimustele palju laiema vaate ning püüab luua selle ajastu ja piirkonna muusikaelu probleemistikule laiapõhjalist metoodilist raamistikku, rakendades selleks kultuuriülekande teooria elemente.

Kaasaegne historiograafia on hakanud pöörama aina suuremat tähelepanu nn. mikroajalugudele – varasemates käsitlustes märkamata jäänud protsessidele ennekõike tavainimese argitasandil, mis vaatamata oma näivale triviaalsusele laiendavad oluliselt pinda, millelt teha suuremaid üldistusi. Teravdatud pilgu varem ebaoluliseks peetud arhiividokumentidele heidavad nii Aleksandra Dolgopolova oma käsitluses perekondlike talituste muusikast hilise Rootsi aja Narvas kui ka Heidi Heinmaa, kes uurib18. sajandi varaloendeid, kujutamaks tolleaegsete linnamuusikute ja kantorite eluolu ja töötingimusi. Mikroajalugude rühma kuulub kindlasti ka Anu Kõlari mahukas uurimus Oleviste koguduse muusikaelust varasel nõukogude perioodil, mille puhul saab eriti oluliseks ajaloomälu eri aspektide käsitlemine ning metodoloogilised küsimused selgelt piiritletud kogukondade mälestustekstide kasutamise võimalikkusest ajalookirjutuses. Kristel Pappeli ja Toomas Siitani ühisartikli põhiteemaks on küll Bachi ja Wagneri kaalukamate teoste retseptsioon 19. sajandi lõpu Vene keisririigis, ometi võiks seegi sobida kogumiku mikroajalugude rühma: uurides Bachi Matteuse passiooni varaseimaid ettekandeid 1883. aastal Tallinnas ja Peterburis ning ka mõne Wagneri ooperi esitustraditsiooni sealsamas, püüavad autorid avada muusikaelu üksiksündmuste rahvusideoloogilist tausta ning konstrueerida seeläbi nende laiemat ühiskonnapoliitilist konteksti.

Kogumiku lõppu on jäetud kaks uurimust, mille metoodika küll ei seostu otseselt muusikalise historiograafiaga, ent mille autorid suudavad uudsest vaatevinklist avada Euroopa muusikaloo klassikalisi teemasid. Klassikalise filoloogina on Ave Teesalu pikemat aega tegelenud Boethiuse, õhtumaise muusikamõtte ühe toekama tugisamba tekstidega ning muusikateadlaste jaoks, kes pigem tunnevad üksnes selle Rooma filosoofi traktaati „Muusika alused”, lisab ta tekstiuurija pilgu läbi olulisi aspekte Boethiuse ning seega ka üldisemalt Euroopa keskaja muusikakäsitlusest teose „Filosoofia lohutusest” põhjal. Eerik Jõks süüvib oma ulatuslikus artiklis keskaegse liturgilise laulu ja eelkõige selle tänapäevase retseptsiooni keerulisse valdkonda, uurides esituse ja noodistuse probleeme väga kompleksselt ning võttes sealjuures abiks ka mahukad tajukatsed.

Koostaja siiras tänu kuulub koostöövalmiduse ja konstruktiivsete soovituste eest kogumiku paljudele retsensentidele: nende anonüümne ja omakasupüüdmatu abi mängis tekstide lihvimisel väga olulist rolli. Samuti ühinevad usutavasti kõik autorid koostaja südamlike tänuavaldustega kogumiku toimetajale Anu Schaperile, kelle põhjalikku ja kannatlikku tööd on meil kõigil olnud põhjust imetleda.

Toomas Siitan

 

[1] Schaper, Anu 2013. Poliitiline Argenia: Johann Valentin Mederi ooper „Kindlameelne Argenia” omaaegsete sündmuste taustal. – Res Musica 5, lk. 12–23.

Ava täispikalt →

Sulge →

Sisukord:

Saateks koostajalt

(Toomas Siitan)

ARTIKLID

ARVUSTUSED

Tiiu Ernits. Muusikaõppekirjandus ja laulmisõpetus saksa õppekeelega koolides Eestis aastatel 1860–1914. Tallinn: TLÜ sotsiaalteaduste dissertatsioonid 61, 2013, 386 lk.

(Maris Saagpakk)

Helena Tyrväinen. Kohti Kalevala-sarjaa: Identiteetti, eklektisyys ja Ranskan jälki Uuno Klamin musiikissa. Helsinki: Suomen Musiikkitieteellinen Seura, Suomen Musiikkikirjastoyhdistys, 2013, 750 lk.

(Urve Lippus)

Vaike Kiik-Salupere. Performance Preparation and Coping with Performance Anxiety in the Vocal Pedagogy of Classical Singers. Tallinn: TLÜ sotsiaalteaduste dissertatsioonid 64, 2013, 161 lk.

(Allan Vurma)

Krista Sildoja (koost.). Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale: August Pulsti mälestusi. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2014, 359 lk.

(Anneli Kont-Rahtola)

IN MEMORIAM

ARTIKLITE ESITAMINE