Res Musica 4 (2012)

Aastaraamatul ei ole küll ühte läbivat teemat, kuid artiklite vahel võib siiski leida mitmeid kokkupuutepunkte. Üks selline ühine teema on traditsionaalse muusika kaasaegsed eksisteerimise vormid. Viimaste ühisnimetajaks võiks olla inglisekeelne termin revival („taaselustamine”), mis tähistab 20. sajandi viimaste kümnendite ja 21. sajandi alguse väga olulist, paljudes maailma paigus esinevat kultuurilist nähtust. Nii kirjutab Daiva Račiūnaitė-Vyčinienė Leedu omapärase polüfoonilise laulustiili sutartinės taaselustamisest ja selle praktiseerimise mitmekesistest vormidest kõnealusel perioodil. Läti etnomusikoloogi Anda Beitāne uurimus on pühendatud Põhja-Latgale mitmehäälse laulu traditsiooni arengule lähiminevikus ja praegusel ajal. Tatari traditsionaalse muusika esitamist kontserdilaval uurib oma artiklis Nailja Almejeva. Nende artiklite hulka, mis käsitlevad taaselustamise teemat, võib mingil määral lugeda ka Janika Orase ja Žanna Pärtlase uurimuse Seto mitmehäälse rahvalaulu õpetamise eksperimendist. Selles artiklis analüüsitakse seto mitmehäälsete laulude originaalsalvestisi ja nende jäljendusi üliõpilaste poolt, kasutades akustilisi mõõtmisi, mis ühendab seda artiklit Taive Särje akustilise uurimusega. Viimane käsitleb torrõ ja killõ partiide vahekorda Seto rahvalaulus. Seto laulukultuuri teemaga on seotud ka Sandra Kalmanni töö, kus analüüsitakse kuulsa lauluema Hilana Taarka viisivaramut fonograafisalvestuste põhjal. Veel üks Seto-teemaline uurimus on Liisi Laanemetsa artikkel, mis käsitleb identiteedi lavastamist väljaspool Setomaad tegutseva leelokoori näitel. Etnomusikoloogia tavapärast uurimisainet laiendav Urve Lippuse artikkel käsitleb kodust musitseerimist klaveril Eestis 19. sajandi teisel ja 20. sajandi algupoolel.

Toimetus tänab kõiki retsensente, kelle asjatundlik abi aitas kaasa aastaraamatu teadusliku kvaliteedi kindlustamisele.

Žanna Pärtlas